Pilve arve ei plahvata tavaliselt üleöö. See kasvab sammhaaval: üks unustatud server siin, üks üleliia võimas masin seal, ja ühel kuul avastad, et arve on kaks korda suurem kui aasta tagasi, ilma et keegi oskaks öelda, miks. Hea uudis on see, et enamik lekkeid on korduvad ja hästi tuntud. Siin on üheksa kohta, kust ma neid kõige sagedamini leian.
1. Serverid, mis töötavad, aga mida keegi ei kasuta
Testkeskkond, mis loodi ühe demo jaoks ja jäi käima. Vana projekt, mis lõppes, aga server jäi elama. Iga töötav masin maksab, olenemata sellest, kas keegi seda kasutab. Käi kord kvartalis üle kõik jooksvad instantsid ja küsi iga kohta: kes seda kasutab, ja millal viimati?
2. Masinad, mis on suuremad kui vaja
Levinud harjumus on valida „kindluse mõttes” suurem masinatüüp, kui koormus tegelikult vajab, ja siis sinna unustada. Vaata reaalset protsessori ja mälu kasutust viimase kuu jooksul. Kui see püsib pidevalt 10–20% juures, on masin liiga suur oma töö jaoks.
3. Auto-scaling, mis skaleerub üles, aga mitte alla
Koormuse kasvades lisatakse servereid automaatselt, see osa toimib enamasti hästi. Aga kui reeglid pole korralikult seadistatud, ei vähendata serverite arvu öösel või nädalavahetusel, kui koormust on vähe. Tulemus: maksad tippkoormuse hinda ka ajal, mil külastajaid peaaegu pole.
4. Unustatud kettad ja vanad tõmmised
Kustutatud serveri ketas (volume) ei kao alati automaatselt koos serveriga. Samuti kogunevad aastate jooksul vanad varukoopia-tõmmised (snapshotid), mida keegi enam ei vaja, aga mida ka keegi ei kustuta, sest „äkki läheb vaja”. Nende hind on väiksem ühiku kohta, aga sadu neid kokku on juba märgatav rida arvel.
5. Andmeliikumise tasu regioonide ja teenuste vahel
Andmete sisenemine pilve on tavaliselt tasuta, aga väljumine ja liikumine eri regioonide või teenuste vahel maksab. Kui rakendus ja andmebaas on eri regioonides, või kui sisu jagatakse otse serverist selle asemel, et kasutada sisujagamisvõrku, tekib see kulu iga päringuga uuesti.
6. Salvestusruum, mis pole kunagi odavamasse klassi liikunud
Objektisalvestuses (nagu S3) on eri hinnaklassid: kuum, harv ligipääs ja külm arhiiv. Kui kõik failid, sealhulgas viie aasta tagused logid ja varukoopiad, on samas kalleimas kuuma ligipääsu klassis, maksad iga kuu üle. Eluea reeglid (lifecycle rules), mis liigutavad vanema sisu automaatselt odavamasse klassi, on üks lihtsamaid võite.
7. Pikaajalise koormuse eest makstakse tunnihinda
Kui üks server töötab stabiilselt aastaringselt, on tavaline tunni- või sekundipõhine hind kõige kallim variant. Ettemaksuga plaanid (reserved instances, savings plans) annavad sama võimsuse eest tuntavalt väiksema arve, kui koormus on ette teada ja stabiilne.
8. Andmebaas, mis on ehitatud tippkoormuse, mitte keskmise jaoks
Andmebaasid valitakse tihti kõige hõivatuma hetke järgi (näiteks aastalõpu müügitipu jaoks) ja jäävad siis samasse suurusesse terveks aastaks. Vaata, kas eraldi lugemiskoopiad, väiksem põhiinstants või automaatne skaleerimine annaksid sama töökindluse odavamalt.
9. Keegi ei jälgi kulusid enne, kui arve tuleb
Kõige suurem lekkekoht ei ole tehniline, vaid organisatsiooniline: kui keegi ei vaata pilve kulusid enne kuu lõppu, ei märgata ühtegi ülalpool loetletud probleemi õigel ajal. Kuluteavitused (billing alerts) ja lihtne igakuine ülevaade, mis näitab, kuhu raha läheb teenuste ja projektide kaupa, on odavaim samm sellest nimekirjast.
Kuidas edasi
Enamik ettevõtteid ei vaja täielikku infrastruktuuri ümberehitust, vaid korralikku kulude auditit: käia üheksa punkti läbi, mõõta, mis maksab kõige rohkem, ja parandada see, mis toob suurima võidu väikseima riskiga. Kui tahad teada, kust täpselt sinu ettevõtte arves raha lekib, vaata pilve ja DevOps-i teenuse ülevaadet või saada mulle oma viimane arve. Vaatan selle üle ja ütlen, kust alustada.